Teate ma olen siin Austraalias üle poole aasta elanud eksole ja nüüd siis järsku avastan, et prussakad oskavad lennata. Nagu täiesti lendavad noh....ebanormaalne!
Jumal tänatud et ma siit istandusest ära saan..sest no olgem ausad ei ole just kõige meeldivam kui tikutopsisuurune prussakas sulle pähe lendab ja juustes sasima hakkab eksole..
Eile käisime siis Triinul ja Chrisil külas. Seal oli hästi palju...no mai tea mingi 10-12 kiisupoega. Ma oleks juba äärepealt ühe koju toonud. Willy Wonka. Ta oli väga armas ja magas pool õhtut mu süles. Lõpuks Paddy ütles et no aitab küll, võttis kassi ja viis ta eemale. Willy tuli ja ronis mulle sülle tagasi...hah
Nime sai kass selle järgi, et Chris ütles “What do you want cat?” aga kuna tema diktsioon ja aktsent ja vaikne hääleke ei ole alati just kõige selgemini arusaadavad siis ma kuulsin Willy Wonka..
Õhtul..või noh öösel pidime siis jalgratastega tagasi sõitma. See oli suhteliselt koomiline sest MITTE kui midagi ei näinud..üldse noh!...
noja ega see Ivani isa tehtud koduvein ka just väga sellele rattasõidule ja silmanägemisele kaasa ei aidanud... ma arvan..
Sunday, December 13, 2009
Friday, December 11, 2009
11.detsember 2009 Reede, ikka Carnarvon
Mina siin jälle...
Chris ja Triinu kolisid siis nüüd siia meie lähedale, mingi 15 minutiline jalutuskäik või nii.
Laupäeva õhtul siis tegime meie juures väikse istumise ka nendega koos. Üks hetk kui poisid toas pokkerit mängisid ja meie Triinuga õues söögilaua ääres oma veini limpsisime nägime maja nurga tagant taskulampide valgust. Mõtlesime, et no mis nüüd siis...no kaks politseinikku jalutasid sisse ja nägid meid siis istumas õllepudelitest lookas laua taga. Armas.
Õnneks ei tulnud nad siiski meie pärast siia, vaid otsisid hoopis mingisugust James'i või Joe'd...
Muidu tööl on läinud rahulikult, oleme iga päev saanud nüüd tüdrukuid tomato shedist, keda olen välja õpetanud. Ja asi hakkab juba sujuma.
Noja tööl oli muidugi see, et üks päev jalutas Paddy poole päeva pealt minema ning lahkus töölt, sest ta ei suuda enam minuga koos töötada. No ega mina temaga koos ka mitte. Pole midagi teha kui ta ei suuda minu alluvuses töötada eksole!
Ühesõnaga neljapäeval (eile) tööl olles mõtlesin ise ka et enam nagu ei taha. Et asjad juba hakkavad minema ja inimesed teavad mida ja kuidas tegema peab...et peaks ikkagi ära minema. Rääkisin siis Wayne'iga kah. Ta ütles et noh kahju küll aga eks ta saab must aru ka...et see on elu.
Seega koju jõudes broneerisime ära lennupiletid BRISBANE'i. Jeeeeee....nädala pärast reedel, 18.12.09 võtame hommikul kell 3 oma kodinad ning istume Perthi bussi peale. Veedame ühe öö Perthis ning siis laupäeva hommikul lendame Perth – Adelaide – Brisbane. Oiiii kui hea!!!
Kahjuks Adelaide's on lendude vahel aega ainult 1,5 tundi seega linna kakerdama ei jõua.
Ühesõnaga mul on nagu meeeeeeeletult ülimalt hea meel et siit ära saan minna ja ei pea jõule ja aastavahetust ja üldse enam aega siin veetma.
Paddyl on kohe töökoht ka olemas. Ta sõber Iirimaalt on mingi alles avatud restorani manager ja hoiab Paddyle töökohta. Mina kohe kindlasti sinna tööle minna ei taha. No temaga koos ma enam ei tööta ühes kohas. Aga eks kui kohale jõuan siis vaatan ringi, mis tööd seal teha võiks.
Olge tublid siis
Nele
Chris ja Triinu kolisid siis nüüd siia meie lähedale, mingi 15 minutiline jalutuskäik või nii.
Laupäeva õhtul siis tegime meie juures väikse istumise ka nendega koos. Üks hetk kui poisid toas pokkerit mängisid ja meie Triinuga õues söögilaua ääres oma veini limpsisime nägime maja nurga tagant taskulampide valgust. Mõtlesime, et no mis nüüd siis...no kaks politseinikku jalutasid sisse ja nägid meid siis istumas õllepudelitest lookas laua taga. Armas.
Õnneks ei tulnud nad siiski meie pärast siia, vaid otsisid hoopis mingisugust James'i või Joe'd...
Muidu tööl on läinud rahulikult, oleme iga päev saanud nüüd tüdrukuid tomato shedist, keda olen välja õpetanud. Ja asi hakkab juba sujuma.
Noja tööl oli muidugi see, et üks päev jalutas Paddy poole päeva pealt minema ning lahkus töölt, sest ta ei suuda enam minuga koos töötada. No ega mina temaga koos ka mitte. Pole midagi teha kui ta ei suuda minu alluvuses töötada eksole!
Ühesõnaga neljapäeval (eile) tööl olles mõtlesin ise ka et enam nagu ei taha. Et asjad juba hakkavad minema ja inimesed teavad mida ja kuidas tegema peab...et peaks ikkagi ära minema. Rääkisin siis Wayne'iga kah. Ta ütles et noh kahju küll aga eks ta saab must aru ka...et see on elu.
Seega koju jõudes broneerisime ära lennupiletid BRISBANE'i. Jeeeeee....nädala pärast reedel, 18.12.09 võtame hommikul kell 3 oma kodinad ning istume Perthi bussi peale. Veedame ühe öö Perthis ning siis laupäeva hommikul lendame Perth – Adelaide – Brisbane. Oiiii kui hea!!!
Kahjuks Adelaide's on lendude vahel aega ainult 1,5 tundi seega linna kakerdama ei jõua.
Ühesõnaga mul on nagu meeeeeeeletult ülimalt hea meel et siit ära saan minna ja ei pea jõule ja aastavahetust ja üldse enam aega siin veetma.
Paddyl on kohe töökoht ka olemas. Ta sõber Iirimaalt on mingi alles avatud restorani manager ja hoiab Paddyle töökohta. Mina kohe kindlasti sinna tööle minna ei taha. No temaga koos ma enam ei tööta ühes kohas. Aga eks kui kohale jõuan siis vaatan ringi, mis tööd seal teha võiks.
Olge tublid siis
Nele
Friday, December 4, 2009
4.detsember 2009 Reede
No mina siin jälle...
tore küll, et kui muidu lähme tööle 7meks, siis täna 8ks...noja võiks nagu magada..aga ei..mina muidugi ärkan kell 5 hommikul ülesse..
eile oli siis esimene päev, kus tüdrukuid ei olnud tööl. Noh üks veel oli aga tema läheb esmaspäeval ära...
ja siis saadeti üks tüdruk tomati shedist...aga no ta ei olnud just eriti kiire taibuga. Ühesõnaga suhteliselt lootusetu olukord...et kui peaks olema mingi 5 pakkijat..ja oli ainult 2...
ma loodan, et me siiski saame mingi team'i kokku pandud, sest nii ei ole võimalik tööd teha..
Üldsegi Paddy käib mulle praegu peale täiega, et davai lähme ära. Milleks me oleme siin..
Ma saan aru, et võiks ju minna. Et noh Brisbane'i..et seal saaks kohe töö ja detsembris oleks päris palju baaritööd ka teha sest on igast jõulupeod ja muud sellised asjad.
Ja et saaks ju siit linnast ära. Milleks siin istuda, kui töötunnid ei ole enam nii head ja shedis olukord selline.
Samas on jällegi see, et ma kuidagi ei suuda teha Wayne'le (ülemusele) nii, et me lähme ka ära..see tähendab seda, et tal ei ole enam kedagi alles ning ta peab terve meeskonna nullist jälle välja treenima.
Noja hooaeg siin shedis lõpeb mingi jaanuari lõpus.
Aga samas jällegi..kui ma olen siin kuni 16. jaanuarini siis see tähendab, et mul on oma viisa lõpuni 3 ja pool kuud aega ja mul on terve idarannik nägemata. Pluss muidugi Sydney ja Melbourne.
No maaa ei tea kohe mis teha..
Palun abi!Mis te arvate?
tore küll, et kui muidu lähme tööle 7meks, siis täna 8ks...noja võiks nagu magada..aga ei..mina muidugi ärkan kell 5 hommikul ülesse..
eile oli siis esimene päev, kus tüdrukuid ei olnud tööl. Noh üks veel oli aga tema läheb esmaspäeval ära...
ja siis saadeti üks tüdruk tomati shedist...aga no ta ei olnud just eriti kiire taibuga. Ühesõnaga suhteliselt lootusetu olukord...et kui peaks olema mingi 5 pakkijat..ja oli ainult 2...
ma loodan, et me siiski saame mingi team'i kokku pandud, sest nii ei ole võimalik tööd teha..
Üldsegi Paddy käib mulle praegu peale täiega, et davai lähme ära. Milleks me oleme siin..
Ma saan aru, et võiks ju minna. Et noh Brisbane'i..et seal saaks kohe töö ja detsembris oleks päris palju baaritööd ka teha sest on igast jõulupeod ja muud sellised asjad.
Ja et saaks ju siit linnast ära. Milleks siin istuda, kui töötunnid ei ole enam nii head ja shedis olukord selline.
Samas on jällegi see, et ma kuidagi ei suuda teha Wayne'le (ülemusele) nii, et me lähme ka ära..see tähendab seda, et tal ei ole enam kedagi alles ning ta peab terve meeskonna nullist jälle välja treenima.
Noja hooaeg siin shedis lõpeb mingi jaanuari lõpus.
Aga samas jällegi..kui ma olen siin kuni 16. jaanuarini siis see tähendab, et mul on oma viisa lõpuni 3 ja pool kuud aega ja mul on terve idarannik nägemata. Pluss muidugi Sydney ja Melbourne.
No maaa ei tea kohe mis teha..
Palun abi!Mis te arvate?
Wednesday, December 2, 2009
2.12.09 kolmapäev
Ühesõnaga tuleb välja, et ma pole jälle kuu aega kirjutanud...no mai tea miks jälle nii noh... Tegelt tean küll, arvuti läks katki vahepeal ja siis ei saandki kirjutada..ja siis kui arvuti korda sain no siis...nojah..
Igastahes igast asju on siis siin juhtunud ja toimunud...
Alustan siis sellega, et sain tööjuures ametikõrgendust. Juhuuu...no ühesõnaga enam ei paki ma neid juurvilju vaid olen pakkijate supervisor. No vastutan kvaliteedi ja kõige muu eest..ühesõnaga et asjad saaks tehtud õigesti ja õigeks ajaks ja et asi toimiks. Natuke sain palka kah juurde. Täpsemalt mingi 12 krooni tunnis lisa. Suurem asi muidugi pole aga siiski...lisaraha tuleb ainult kasuks.
Vahepeal olid tööl ikka vägaväga lühikesed tööpäevad ja täitsa ahastus tuli peale..Ja mõtlesime juba et laseme siit jalga, sest töö ja raha ongi ainuke põhjus miks me siin linnas passime. Aga nüüd hakkasime meloneid kah pakkima nii et tööpäevad on nats pikemad. Ja musklid kasvavad nüüd ka! Sest need melonikastid on mingi 10 kilo raskemad kui paprikakastid. Ehk siis ma arvan mingi 22-25 kilo või umbes nii.
Aga melonid on nämmad! Ühesõnaga üldse on ülihea seal shedis töötada, sest saame süüa asju mida muidu poest väga osta ei raatsiks. Ja kuna ülemus mind hoiab, siis ta ikka surub mulle kastitäie virsikuid või muud head paremat pihku. Muide virsikute kilo poes on hetkel kuskil 130 krooni...noja viinamarjad ka kuskile sinna kanti. Päris jube. Ja tomatid on siis mingi 65 krooni kilo. Mul tuli hirm peale kui poes käisin. Aga see selleks.
Aga tööl on nüüd niimoodi, et kui meil praegu on siis mina, Paddy, Mark ja 4 pakkijat..siis esmaspäeval teatasid 3 pakkijat, et nad said Karrathas töö ning lähevad sinna. Seega täna oli neil viimane tööpäev. Ja siis täna...teatas see viimane pakkija, kes pidi jääma, et ta läheb kah sinna..vot nii on lood. Ühesõnaga see tähendab, et meil ei ole ühtegi inimest. Nii et ma ei tea mis nüüd saama hakkab. Sest täiesti uusi inimesi palgata ei taha...ning sama ettevõtte teisest shedist (tomati shed siis) kedagi püsivalt nagu vist võtta ei saa. Ehk siis hakkavad iga päev mingid erinevad inimesed käima. Mina aga sellega nõus ei ole, sest nii ei saa tööd teha kui pean iga päev mingi uue meeskonna välja õpetama.
Nojah, eks näis mis saama hakkab..eks endal kah vahepeal siuke tunne, et ah läheks ka minema...aga pigem kogun veel natuke raha ja siis lasen siit jalga ja ei tule enam siia tagasi..votnii!!
Noja enne kui üks teine Taiwan'i tüdruk lahkus, siis ta tuli ikka järgmine päev shedi tagasi, et kõigiga hüvasti jätta ning ülemusele üks tants esitada. Me pidime kõik naerukrampidesse surema, kui ülemuse ribikardinate vahelt nägime kuidas Florence oma suure punase lehvikuga üles alla ja küljele hüppas ning muid piruette tegi. Väärt vaatepilt ma ütlen!
Meie autost siis nii palju, et müüsima ta maha. 220 taala eest. Ühesõnaga kaotasime 1280 taala ja saime autot kasutada umbes 3-4 nädalat. Väga kurb aga mitte midagi ei olnud teha, sest parandamine oleks läind mitu korda kallimaks kui uue auto ostmine.
Ja siis käisime uuesti Coral Bays ka. Koos kõigi töökaaslastega. Väga mõnus oli. Seal on ikka niiiiiii ilus. Meeletu.
Muidu on vägaväga pisike linn..no seda ei saa linnakski nimetada, sest seal on ainult 1 tänav ja püsielanikke võibolla 100, kui sedagi. Aga jah laupäeval peale tööd läksime ning saime siis teist korda oma telki kah kasutada. Ööbisime siis seekord samas karavani pargis. Ja kui sinna läksime siis nägime ukse peal töökuulutust, et otsitakse kahte housekeeping inimest. Mõtlesime, et miks mitte. Et nähtavasti ei saa küll mingit erilist palka ja raha kõrvale ei saaks panna. Aga vähemalt teeniks äkki nii palju, et elaks seal ära ja ei peaks oma sääste puutuma. Vähemalt elaks paradiisis! Et iga päev peale tööd võtad oma snorgeldamise asjad ja lähed sinna helehelehelesinisesse ookeanisse koralle ja kalasid avastama. Ühesõnaga täitsime juba mingid vormid seal ära ja rääkisime mingi tädiga ka ja ta lubas meile tagasi helistada. (No olime kindlad, et ta ei helista. Sest miks ta peaks palkama kellegi, kes elab Carnarvonis, kui kohapeal ka kindlasti bäkkereid, kes tööd otsivad....ja meil ei ole ju siin kodus levi ka...nii et kui ükskord jälle linna saime, siis tuli välja, et olime selle töö saanud...aga kahjuks jäime omadega hiljaks...vot nii!)
Seekord siis jalutasime natuke rohkem ringi ka ning kõndisime välja shark nursery area'sse. Ühesõnaga koht, kus haikalad siis on. Kahjuks oli tuuline ning head pilti haidest ei saanud. Aga ma seal julgelt üritasin ja üritasin paljaste varvastega vee sees. Ja tegin hoopis raikalast pilte. Ja siis järsku üks tüüp hüüdis ja näitas sõrmega “shark,shark!”..mingi 2 meetri kaugusel meie paljastest varvastest siis. Aga jube põnev oli. Ja need on reef shark'id ehk siis kaldahai või misiganes. Nad on lapikuma kujuga ning saavad seega madalas vees ringi ujuda.
Noja kui tagasi jalutasime siis nägime veel erinevaid raisid. Kõige armsam oli muidugi blue spotted ray kes oli täitsa kalda ääres nägu liiva sees ja vaatas mulle totult otsa.
Kohe kui Coral Bayst tagasi jõudsime ja läpaka tööle panin siis ta enam ei laadinud. Kõik noh... Nähtavasti tänu pisikesele armsale jänkupoisile, kes mul kodus läpaka juhet aeg ajalt salaja nosimas käis. Seega siis kükitasime siin ilma läpaka ja internetita mingi 2 nädalat. Ausalt öeldes jube masendav oli, sest me elame ju tõesti banaani istanduse keskel ja siin ei ole ikka midagi teha..ja nüüd kui autot ka ei ole. Õudukas!
No muidugi ilma autota säästame küll rohkem raha, sest ei ole võimalust kogu aeg linna kimada ja poodi või kuhu iganes mujale minna.
No ma siis muidugi tellisin uue juhtme mingi 100 taala eest ja jäin siis seda ootama. Lubati et mingi 5 äpevaga on kohal aga tegelt ootasin päris kaua. Lõpuks sai kõrini ootamisest ning Paddy otsustas juhet natuke susida...noja saigi tööle noh...votnii. Ühesõnaga maha visatud 1000 krooni jällegi noh..
Aa meil siin ikka neid putukaid ja muid loomi jätkub. Banaani istandused on igasuguseid tüüpe täis. Üks päev kui töölt koju tulime avastasime, et olime toa ukse lahti jätnud ja leidsime eest pikkade küüntega sisaliku. Ta oli nii totu. Ja kui jooksis siis tõusis kikivarvukile, ajas pea püsti ning klõbistas oma küüntega mööda tuba ringi. Tahtsin ta endale siia elama jätta, et ta kõik kärbsed, moskiitod, prussakad ja muud muidusööjad ja ajudelekäijad ära sööks aga Paddy polnud nõus:(
Noja siis üks päev läks Olivia prügi välja viima ja meie istusime elutoas. Ja järsku hakkas ull kisa pihta. Oli siis madu näind. Me muidugi läksime kõik kohe välja uurima, et mis värk on. Oligi madu, selline kahevärviline – oranzi ja rohelisega..päris kift oli ja õnneks mitte üldse mürgine. Nii et seekord vedas.
Aga jah teisel pool maja pidid kogu aeg need mürgisemad tüübid külas käima.
No oleme siis vahepeal ikka väljas kah käinud. Ikka oma “lemmikus” pubis Troppy. See on ikka siuke päris õudne koht aga kuna Birgit töötas seal siis oli hea teda jälle näha ning juttu rääkida. Aga jah viimased korrad kui seal käinud olen siis on mingi kaklus toimunud. Ükskord istus mingisugune tüdruk baaripuki otsas ja mingisugune tüüp tuli ja virutas talle nii et see koos tooliga ümber käis. Noja viimane kord oli sama asi, aint et tüdruku asemel oli seekord siis mingi tüüp. Vot nii tore seal ongi!
Aga enam me sinna nähtavasti ei lähe, sest Birgit on läinud:( Vot nii ongi, sai siit linnast minema..läks Bali saarele kuuks ajaks....väga kift!!
Saatsime teda lausa kaks korda ära. Esimesel korral (laupäeval 21.11.09) läksime siis muidugi meie lemmikpubisse Troppy.
Enne seda ostsime aga poest veinid ja istusime niisama ookeani ääres ja ajasime juttu. Me targad tüdrukud muidugi veini ostes ei vaadanud, et kas pudel on ikka keeratava korgiga või mitte. Seega ühe veini ära joonud avastasime, et no tore-tore teisel veinil on ikka normaalne kork otsas ja suhteliselt pikk kael, et korki sisse lükata. Aga ega meid see ei heidutanud. Otsisime kotist kõikvõimaliku kraami välja, millega saaks siis pudelit avada..nende hulka kuulusid siis küünelakk, marker ja muidugi Triinu toa võti. Pressisime ja surusime nii ühe kui teise kui ka kolmandaga aga edu ei saavutanud. Lõpuks kui kord oli jälle Triinu käes ja ta juba võidurõõmsalt peaaegu läbi pisarate naeratas (need peaaegu pisarad siis seetõtu, et olime juba tugevad vaod käte sisse vajutanud, et see pudel lahti saada), et ohhh – võti juba nagu liigub allapoole...siis võtit nähes saime aru, miks see nii oli. Võti oli muidugi alla andnud ning jumalast ära paindunud. Muidugi ei aidanud enam ka võtme tagasi painutamine...sellega suutis Triinu võtme siis ikka täitsa pooleks murda. Tore..nii et ei olnud meil ei veini ega enam ka toavõtit.
Istusime siis natuke veel ja järsku avastasime et no issand jumal, kell on nii vähe, et alkoholipood on ju veel mingi tund aega lahti...
Birgiti teine ärasaatmine toimus esmaspäeval (23.11.09) tema juures. Olime seal siis nii, et mina, Triinu, Birgit ja veel 4 eesti poissi. Päris mõnus oli vahelduseks ka eestlaste seltskonnas istuda ja eesti keeles rääkida. Vaatamata sellele, et järgmine päev oli tööpäev ei jõudnud me koju just väga vara.
Aga nüüd on hea, sest Triinu ja Chris kolivad laupäeval meile lähemale...nimelt ma arvan et meie juurest nende juurde on siis umbes 10 minutit jalutada. Nii et väga hea, siis saab rohkem näha kah.
Aaa ja teate milline on Austraalia taevas? Issssssand jumal kui ilus!! Kui korraks ülesse vaatad, siis ei saa enam pilku ära! Linnutee on täiesti selgelt näha. Ja tähti on taevas tõesti miljoneid. Igal pool kuhu vaatad on täht tähe otsas kinni.
Noja siis üks õhtu istusin õues ja järsku nägin langevat tähte. No okei, me näeme neid siin pidevalt. Aga see oli eriline. Kui muidu on tähekestel lihtsalt valge jutt taga, siis see lausa lõi sädemeid. Põles noh! Jube ilus oli!
Niisiis...edasised plaanid on praegu sellised, et jaanuaris siit ära minna. 16 jaanuar sõita bussiga Perthi ning sealt lennata Cairns'i, mis asub idakalda täitsa üleval. Ning sealt siis hakata vaikselt alla liikuma kuni Brisbane'ni, kus Paddyl on mingi sõber, kes on kuskil baaris ülemus ja kes meile kindlasti töö saaks anda. Ja kui tal oma baaris piisavalt tunde ei oleks pakkuda, siis tal sõpradel kah seal mingid kohad, kus saaksime töötada. Vot nii...ja nüüd ma niiiii väga ootan et saaks juba minna. Näha kõike seda kullarannikut ja minna snorgeldada Great Barrier Reef'il ja käia Whitsunday saartel ja ja ja ja.......ooooooooh!!!
Eino muidugi ma igatsen teie järgi ka ja eks ma ikka tulen koju. Aga ausalt öeldes ma Eesti kui sellise järgi ei igatse. Ma igatsen oma pere ja sõprade järgi ja muidugi oma jänku järgi. Noja eesti sööki tahaks kah....näiteks leiba! Ja kartulisalatit! Kas te suudate uskuda, et siinne kartulisalat on lihtsalt kartul ja majonees või hapukoor. Ja seda müüakse isegi plekkpurkides. No vabandust väga aga misasi see veel on?
Eks ma ise olen siis ikka paar korda teinud kartuli- ja makaronisalatit...no nii nämmmmma on. Aga siis kõik vaatavad imestunud näoga, et misasi seee on? No andke andeks, kui te ise sööte kuivatatud tofut, mis maitseb nagu 3 aastat kapis seisnud ning kõvaks läinud plastiliin ning seaweed'ist tehtud imeõhukesi lehekesi.
Ei tegelt on kõik väga kift ja jube huvitav on õppida tundma erinevaid kultuure ning proovida nende sööke.
Ja lõpetuseks pean ma veel lisama selle, et ärge usaldage oma juukseid noormehe kätte, kes pole mitte kunagi enne juukseid värvinud!!
Ma siis ostsin endale blondi triibutaja. Et noh kui Triinu värvis sellega siis jäi kõik väga ok nii et miks mitte uuesti proovida. Sest juuksurid on siin lihtsalt hirmkallid.
Segasin siis segu valmis, näitasin kui pakse salke tahan ja kõik muu vajaliku informatsiooni... Kui kuskil üks kolmadik mu peast oli tehtud siis väitis Paddy, et näe värv hakkab otsa saama. No see ei saa olla võimalik, sest kui Triinu mind triibutas siis jäi pool värvi üle.
Küsisin siis, et no kui palju sa seda värvi mu pähe paned siis nendele salkudele.. No siis tuli muidugi välja, et mis salgud?!? Et ta oli siis üleni mu pead sellega üritanud värvida. Et ta arvas, et ma alguses näitasin lihtsalt et kui paksude salkude kaupa ta tervet pead mul värvima peab. Selge!
Kuna värvi eriti palju järgi ei olnud ütlesin, et okei hakka siis teiselt poolt pead värvima, et no jäta need alumised juuksed tegemata. Okei, tegi siis selle ära.
Ja kui vannituppa läksin siis avastasin, et ju siis ta oli ebaoluliseks pidanud värvida neid juukseid, mis on kõrvade kohal ja ümber...seega olid seal siis sellised toredad tumedamad salgud..või noh võime neid ka rõngasteks kutsuda. Nunnu!
Ühesõnaga pea ära pesnud oli vaatepilt ikka selline...mitte just kõige ilusam. Aga no mis siin siis ikka teha..Ma olen backpacker ja mul ei ole siin midagi nuriseda. Pean sellisena edasi elama.
No kui nüüd praegu peeglisse vaatan siis väga hullu ei ole. Lihtsalt üldmulje on nagu ülimalt blond...aga eks see kasvab varsti natuke välja ja siis on parem.
Okei, ma nüüd siis lähen teen midagi head süüa...sest meil ei olnud vahepeal 3 päeva pliidil gaasi ja pidime sööma võileibu ja kiirkeedunuudleid....
Olge tublid ja head talve ja muud sellist....ja minu jaoks on väga uskumatu, et jõulud juba varsti käes. Poes käies ja “merry christmas” silte ning kuusepuid nähes tundub küll, et keegi poolearuline on need keset suve üles riputanud...aga no eks nemad ju selle asjaga harjunud.
Musi musi ja kalli kalli teile kõigile
Teie rändur,
Nele
Igastahes igast asju on siis siin juhtunud ja toimunud...
Alustan siis sellega, et sain tööjuures ametikõrgendust. Juhuuu...no ühesõnaga enam ei paki ma neid juurvilju vaid olen pakkijate supervisor. No vastutan kvaliteedi ja kõige muu eest..ühesõnaga et asjad saaks tehtud õigesti ja õigeks ajaks ja et asi toimiks. Natuke sain palka kah juurde. Täpsemalt mingi 12 krooni tunnis lisa. Suurem asi muidugi pole aga siiski...lisaraha tuleb ainult kasuks.
Vahepeal olid tööl ikka vägaväga lühikesed tööpäevad ja täitsa ahastus tuli peale..Ja mõtlesime juba et laseme siit jalga, sest töö ja raha ongi ainuke põhjus miks me siin linnas passime. Aga nüüd hakkasime meloneid kah pakkima nii et tööpäevad on nats pikemad. Ja musklid kasvavad nüüd ka! Sest need melonikastid on mingi 10 kilo raskemad kui paprikakastid. Ehk siis ma arvan mingi 22-25 kilo või umbes nii.
Aga melonid on nämmad! Ühesõnaga üldse on ülihea seal shedis töötada, sest saame süüa asju mida muidu poest väga osta ei raatsiks. Ja kuna ülemus mind hoiab, siis ta ikka surub mulle kastitäie virsikuid või muud head paremat pihku. Muide virsikute kilo poes on hetkel kuskil 130 krooni...noja viinamarjad ka kuskile sinna kanti. Päris jube. Ja tomatid on siis mingi 65 krooni kilo. Mul tuli hirm peale kui poes käisin. Aga see selleks.
Aga tööl on nüüd niimoodi, et kui meil praegu on siis mina, Paddy, Mark ja 4 pakkijat..siis esmaspäeval teatasid 3 pakkijat, et nad said Karrathas töö ning lähevad sinna. Seega täna oli neil viimane tööpäev. Ja siis täna...teatas see viimane pakkija, kes pidi jääma, et ta läheb kah sinna..vot nii on lood. Ühesõnaga see tähendab, et meil ei ole ühtegi inimest. Nii et ma ei tea mis nüüd saama hakkab. Sest täiesti uusi inimesi palgata ei taha...ning sama ettevõtte teisest shedist (tomati shed siis) kedagi püsivalt nagu vist võtta ei saa. Ehk siis hakkavad iga päev mingid erinevad inimesed käima. Mina aga sellega nõus ei ole, sest nii ei saa tööd teha kui pean iga päev mingi uue meeskonna välja õpetama.
Nojah, eks näis mis saama hakkab..eks endal kah vahepeal siuke tunne, et ah läheks ka minema...aga pigem kogun veel natuke raha ja siis lasen siit jalga ja ei tule enam siia tagasi..votnii!!
Noja enne kui üks teine Taiwan'i tüdruk lahkus, siis ta tuli ikka järgmine päev shedi tagasi, et kõigiga hüvasti jätta ning ülemusele üks tants esitada. Me pidime kõik naerukrampidesse surema, kui ülemuse ribikardinate vahelt nägime kuidas Florence oma suure punase lehvikuga üles alla ja küljele hüppas ning muid piruette tegi. Väärt vaatepilt ma ütlen!
Meie autost siis nii palju, et müüsima ta maha. 220 taala eest. Ühesõnaga kaotasime 1280 taala ja saime autot kasutada umbes 3-4 nädalat. Väga kurb aga mitte midagi ei olnud teha, sest parandamine oleks läind mitu korda kallimaks kui uue auto ostmine.
Ja siis käisime uuesti Coral Bays ka. Koos kõigi töökaaslastega. Väga mõnus oli. Seal on ikka niiiiiii ilus. Meeletu.
Muidu on vägaväga pisike linn..no seda ei saa linnakski nimetada, sest seal on ainult 1 tänav ja püsielanikke võibolla 100, kui sedagi. Aga jah laupäeval peale tööd läksime ning saime siis teist korda oma telki kah kasutada. Ööbisime siis seekord samas karavani pargis. Ja kui sinna läksime siis nägime ukse peal töökuulutust, et otsitakse kahte housekeeping inimest. Mõtlesime, et miks mitte. Et nähtavasti ei saa küll mingit erilist palka ja raha kõrvale ei saaks panna. Aga vähemalt teeniks äkki nii palju, et elaks seal ära ja ei peaks oma sääste puutuma. Vähemalt elaks paradiisis! Et iga päev peale tööd võtad oma snorgeldamise asjad ja lähed sinna helehelehelesinisesse ookeanisse koralle ja kalasid avastama. Ühesõnaga täitsime juba mingid vormid seal ära ja rääkisime mingi tädiga ka ja ta lubas meile tagasi helistada. (No olime kindlad, et ta ei helista. Sest miks ta peaks palkama kellegi, kes elab Carnarvonis, kui kohapeal ka kindlasti bäkkereid, kes tööd otsivad....ja meil ei ole ju siin kodus levi ka...nii et kui ükskord jälle linna saime, siis tuli välja, et olime selle töö saanud...aga kahjuks jäime omadega hiljaks...vot nii!)
Seekord siis jalutasime natuke rohkem ringi ka ning kõndisime välja shark nursery area'sse. Ühesõnaga koht, kus haikalad siis on. Kahjuks oli tuuline ning head pilti haidest ei saanud. Aga ma seal julgelt üritasin ja üritasin paljaste varvastega vee sees. Ja tegin hoopis raikalast pilte. Ja siis järsku üks tüüp hüüdis ja näitas sõrmega “shark,shark!”..mingi 2 meetri kaugusel meie paljastest varvastest siis. Aga jube põnev oli. Ja need on reef shark'id ehk siis kaldahai või misiganes. Nad on lapikuma kujuga ning saavad seega madalas vees ringi ujuda.
Noja kui tagasi jalutasime siis nägime veel erinevaid raisid. Kõige armsam oli muidugi blue spotted ray kes oli täitsa kalda ääres nägu liiva sees ja vaatas mulle totult otsa.
Kohe kui Coral Bayst tagasi jõudsime ja läpaka tööle panin siis ta enam ei laadinud. Kõik noh... Nähtavasti tänu pisikesele armsale jänkupoisile, kes mul kodus läpaka juhet aeg ajalt salaja nosimas käis. Seega siis kükitasime siin ilma läpaka ja internetita mingi 2 nädalat. Ausalt öeldes jube masendav oli, sest me elame ju tõesti banaani istanduse keskel ja siin ei ole ikka midagi teha..ja nüüd kui autot ka ei ole. Õudukas!
No muidugi ilma autota säästame küll rohkem raha, sest ei ole võimalust kogu aeg linna kimada ja poodi või kuhu iganes mujale minna.
No ma siis muidugi tellisin uue juhtme mingi 100 taala eest ja jäin siis seda ootama. Lubati et mingi 5 äpevaga on kohal aga tegelt ootasin päris kaua. Lõpuks sai kõrini ootamisest ning Paddy otsustas juhet natuke susida...noja saigi tööle noh...votnii. Ühesõnaga maha visatud 1000 krooni jällegi noh..
Aa meil siin ikka neid putukaid ja muid loomi jätkub. Banaani istandused on igasuguseid tüüpe täis. Üks päev kui töölt koju tulime avastasime, et olime toa ukse lahti jätnud ja leidsime eest pikkade küüntega sisaliku. Ta oli nii totu. Ja kui jooksis siis tõusis kikivarvukile, ajas pea püsti ning klõbistas oma küüntega mööda tuba ringi. Tahtsin ta endale siia elama jätta, et ta kõik kärbsed, moskiitod, prussakad ja muud muidusööjad ja ajudelekäijad ära sööks aga Paddy polnud nõus:(
Noja siis üks päev läks Olivia prügi välja viima ja meie istusime elutoas. Ja järsku hakkas ull kisa pihta. Oli siis madu näind. Me muidugi läksime kõik kohe välja uurima, et mis värk on. Oligi madu, selline kahevärviline – oranzi ja rohelisega..päris kift oli ja õnneks mitte üldse mürgine. Nii et seekord vedas.
Aga jah teisel pool maja pidid kogu aeg need mürgisemad tüübid külas käima.
No oleme siis vahepeal ikka väljas kah käinud. Ikka oma “lemmikus” pubis Troppy. See on ikka siuke päris õudne koht aga kuna Birgit töötas seal siis oli hea teda jälle näha ning juttu rääkida. Aga jah viimased korrad kui seal käinud olen siis on mingi kaklus toimunud. Ükskord istus mingisugune tüdruk baaripuki otsas ja mingisugune tüüp tuli ja virutas talle nii et see koos tooliga ümber käis. Noja viimane kord oli sama asi, aint et tüdruku asemel oli seekord siis mingi tüüp. Vot nii tore seal ongi!
Aga enam me sinna nähtavasti ei lähe, sest Birgit on läinud:( Vot nii ongi, sai siit linnast minema..läks Bali saarele kuuks ajaks....väga kift!!
Saatsime teda lausa kaks korda ära. Esimesel korral (laupäeval 21.11.09) läksime siis muidugi meie lemmikpubisse Troppy.
Enne seda ostsime aga poest veinid ja istusime niisama ookeani ääres ja ajasime juttu. Me targad tüdrukud muidugi veini ostes ei vaadanud, et kas pudel on ikka keeratava korgiga või mitte. Seega ühe veini ära joonud avastasime, et no tore-tore teisel veinil on ikka normaalne kork otsas ja suhteliselt pikk kael, et korki sisse lükata. Aga ega meid see ei heidutanud. Otsisime kotist kõikvõimaliku kraami välja, millega saaks siis pudelit avada..nende hulka kuulusid siis küünelakk, marker ja muidugi Triinu toa võti. Pressisime ja surusime nii ühe kui teise kui ka kolmandaga aga edu ei saavutanud. Lõpuks kui kord oli jälle Triinu käes ja ta juba võidurõõmsalt peaaegu läbi pisarate naeratas (need peaaegu pisarad siis seetõtu, et olime juba tugevad vaod käte sisse vajutanud, et see pudel lahti saada), et ohhh – võti juba nagu liigub allapoole...siis võtit nähes saime aru, miks see nii oli. Võti oli muidugi alla andnud ning jumalast ära paindunud. Muidugi ei aidanud enam ka võtme tagasi painutamine...sellega suutis Triinu võtme siis ikka täitsa pooleks murda. Tore..nii et ei olnud meil ei veini ega enam ka toavõtit.
Istusime siis natuke veel ja järsku avastasime et no issand jumal, kell on nii vähe, et alkoholipood on ju veel mingi tund aega lahti...
Birgiti teine ärasaatmine toimus esmaspäeval (23.11.09) tema juures. Olime seal siis nii, et mina, Triinu, Birgit ja veel 4 eesti poissi. Päris mõnus oli vahelduseks ka eestlaste seltskonnas istuda ja eesti keeles rääkida. Vaatamata sellele, et järgmine päev oli tööpäev ei jõudnud me koju just väga vara.
Aga nüüd on hea, sest Triinu ja Chris kolivad laupäeval meile lähemale...nimelt ma arvan et meie juurest nende juurde on siis umbes 10 minutit jalutada. Nii et väga hea, siis saab rohkem näha kah.
Aaa ja teate milline on Austraalia taevas? Issssssand jumal kui ilus!! Kui korraks ülesse vaatad, siis ei saa enam pilku ära! Linnutee on täiesti selgelt näha. Ja tähti on taevas tõesti miljoneid. Igal pool kuhu vaatad on täht tähe otsas kinni.
Noja siis üks õhtu istusin õues ja järsku nägin langevat tähte. No okei, me näeme neid siin pidevalt. Aga see oli eriline. Kui muidu on tähekestel lihtsalt valge jutt taga, siis see lausa lõi sädemeid. Põles noh! Jube ilus oli!
Niisiis...edasised plaanid on praegu sellised, et jaanuaris siit ära minna. 16 jaanuar sõita bussiga Perthi ning sealt lennata Cairns'i, mis asub idakalda täitsa üleval. Ning sealt siis hakata vaikselt alla liikuma kuni Brisbane'ni, kus Paddyl on mingi sõber, kes on kuskil baaris ülemus ja kes meile kindlasti töö saaks anda. Ja kui tal oma baaris piisavalt tunde ei oleks pakkuda, siis tal sõpradel kah seal mingid kohad, kus saaksime töötada. Vot nii...ja nüüd ma niiiii väga ootan et saaks juba minna. Näha kõike seda kullarannikut ja minna snorgeldada Great Barrier Reef'il ja käia Whitsunday saartel ja ja ja ja.......ooooooooh!!!
Eino muidugi ma igatsen teie järgi ka ja eks ma ikka tulen koju. Aga ausalt öeldes ma Eesti kui sellise järgi ei igatse. Ma igatsen oma pere ja sõprade järgi ja muidugi oma jänku järgi. Noja eesti sööki tahaks kah....näiteks leiba! Ja kartulisalatit! Kas te suudate uskuda, et siinne kartulisalat on lihtsalt kartul ja majonees või hapukoor. Ja seda müüakse isegi plekkpurkides. No vabandust väga aga misasi see veel on?
Eks ma ise olen siis ikka paar korda teinud kartuli- ja makaronisalatit...no nii nämmmmma on. Aga siis kõik vaatavad imestunud näoga, et misasi seee on? No andke andeks, kui te ise sööte kuivatatud tofut, mis maitseb nagu 3 aastat kapis seisnud ning kõvaks läinud plastiliin ning seaweed'ist tehtud imeõhukesi lehekesi.
Ei tegelt on kõik väga kift ja jube huvitav on õppida tundma erinevaid kultuure ning proovida nende sööke.
Ja lõpetuseks pean ma veel lisama selle, et ärge usaldage oma juukseid noormehe kätte, kes pole mitte kunagi enne juukseid värvinud!!
Ma siis ostsin endale blondi triibutaja. Et noh kui Triinu värvis sellega siis jäi kõik väga ok nii et miks mitte uuesti proovida. Sest juuksurid on siin lihtsalt hirmkallid.
Segasin siis segu valmis, näitasin kui pakse salke tahan ja kõik muu vajaliku informatsiooni... Kui kuskil üks kolmadik mu peast oli tehtud siis väitis Paddy, et näe värv hakkab otsa saama. No see ei saa olla võimalik, sest kui Triinu mind triibutas siis jäi pool värvi üle.
Küsisin siis, et no kui palju sa seda värvi mu pähe paned siis nendele salkudele.. No siis tuli muidugi välja, et mis salgud?!? Et ta oli siis üleni mu pead sellega üritanud värvida. Et ta arvas, et ma alguses näitasin lihtsalt et kui paksude salkude kaupa ta tervet pead mul värvima peab. Selge!
Kuna värvi eriti palju järgi ei olnud ütlesin, et okei hakka siis teiselt poolt pead värvima, et no jäta need alumised juuksed tegemata. Okei, tegi siis selle ära.
Ja kui vannituppa läksin siis avastasin, et ju siis ta oli ebaoluliseks pidanud värvida neid juukseid, mis on kõrvade kohal ja ümber...seega olid seal siis sellised toredad tumedamad salgud..või noh võime neid ka rõngasteks kutsuda. Nunnu!
Ühesõnaga pea ära pesnud oli vaatepilt ikka selline...mitte just kõige ilusam. Aga no mis siin siis ikka teha..Ma olen backpacker ja mul ei ole siin midagi nuriseda. Pean sellisena edasi elama.
No kui nüüd praegu peeglisse vaatan siis väga hullu ei ole. Lihtsalt üldmulje on nagu ülimalt blond...aga eks see kasvab varsti natuke välja ja siis on parem.
Okei, ma nüüd siis lähen teen midagi head süüa...sest meil ei olnud vahepeal 3 päeva pliidil gaasi ja pidime sööma võileibu ja kiirkeedunuudleid....
Olge tublid ja head talve ja muud sellist....ja minu jaoks on väga uskumatu, et jõulud juba varsti käes. Poes käies ja “merry christmas” silte ning kuusepuid nähes tundub küll, et keegi poolearuline on need keset suve üles riputanud...aga no eks nemad ju selle asjaga harjunud.
Musi musi ja kalli kalli teile kõigile
Teie rändur,
Nele
Tuesday, November 17, 2009
17.11.09 Teisipäev
Tere tere!
vahepeal läks arvuti taaskord katki..ostame ikka apple'i tooteid eksole!
aga nüüd jälle toimib nii et üritan üks päev siis ennast kokku võtta ja blogi ka teile kirjutada.
Vahepeal siis ikka töötanud ja ilusti elanud siin...ja käisime coral bays ka uuesti ..seal ikka niiiiiiii ilus!
aga panin mõned pildid kah üles teile
ilusat talve ja lund siis teile..meil siin nii 30 kraadi ringis:)
vahepeal läks arvuti taaskord katki..ostame ikka apple'i tooteid eksole!
aga nüüd jälle toimib nii et üritan üks päev siis ennast kokku võtta ja blogi ka teile kirjutada.
Vahepeal siis ikka töötanud ja ilusti elanud siin...ja käisime coral bays ka uuesti ..seal ikka niiiiiiii ilus!
aga panin mõned pildid kah üles teile
ilusat talve ja lund siis teile..meil siin nii 30 kraadi ringis:)
Wednesday, October 28, 2009
20.10.09 Teisipäev
Caution – next 280 km kangaroos and cows on the road!
Et kui meil viimasel ajal on tööpäevad ülilühikesed siis laupäeval(17.okt) muidugi (kui me tahtsime ära sõita) töötasime mingi kella 4ni. Ja tööjuures suutsime meelt ka muuta...et ei lähe Gnaraloo'sse vaid hoopis Coral Baysse (245 km Carnarvonist põhja pool), snorgeldama ja värki.
Korjasime peale tööd oma kodinad kokku, võtsime Sophie käest snorgeldamise varustuse ja hakkasime sõitma. Kui olime mingi 10 km linnast välja siis jooksid kaks suurt emu mingi 5 meetri kaugusel meie ees üle tee. Kahjuks pilti ei saand teha sest fotokas oli tagaistmel ning ei jõudnud seda nii kiiresti haarata. Ja keset maanteed väga seisma ka ei tahtnud jääda.
Sõitsime siis edasi. Tee peal oli jälle nii palju kängurude laipu. Ütlesin Paddyle ka, et nii jube on, et neid nii palju on aga mai tea mis see on, mis sunnib mind iga kord jälle vaatama nende poole. Ise tean küll et väga kole vaatepilt on aga ikka vaatan. Paddy ütles selle peale, et jajaaa, ta saab aru küll. See on nagu see, kui pubis istub baarileti ääres suur ja paks iiri tüdruk, kelle teksad on nii ümber ja alla vajunud, et stringid ning valge kannikas paistab ja sa lihtsalt ei saa mitte vaadata. Et sa pead kohe sellel pikemalt peatuma, sest see on lihtsalt nii jube. Selge!..
Ühesõnaga sõitsime ja sõitsime ja hakkas jube pimedamaks minema ja teadsime, et kohe kui natukenegi pimedaks läheb on ohtlik maanteel sõita. Aga midagi polnud teha, sest Coral Bay'ni oli veel umbes 80 km jäänud.
Sõitsime siis rahulikult ning üks hetk nägime kängurut. Meeter autost eespool paremal, jooksmas auto suunas. Reaktsioonist kohe pidur muidugi põhja aga kahjuks ei olnud enam midagi teha. Sõitsime kängurule otsa:(. Maanteel sõites on kiirus siiski liiga suur et nii järsku pidama saaks. Meiega on õnneks kõik korras, känguru ja autoga mitte. Paras šokk oli see meile mõlemale.
Ülejäänud tee kulges 60 km/h kiirusega ning silmad olid niiii pärani lahti kui said. Kuskil kilomeeter-kaks hiljem oli teekõrval järgmine känguru, kes selle asemel, et ühe koha peal seista või siis põõsasse hüpata hakkas auto ees üle tee jooksma. Õnneks märkasime teda õigel ajal ning saime ilusti pidama. Rumalad loomad!
Sõitmise tegi muidugi hullemaks veel ka see, et üks tuli nüüd eriti enam ei näidanud. Nii palju kui see ka valgustas siis oli see suhteliselt kasutu, sest näitas lihtsalt auto kõrvale valgust. Ja see oli enne meie parem tuli...teine oli natuke tuhmim.
Ühesõnaga üks ebameeldivamaid autosõite...aga lõpuks jõudsime ilusti kohale.
Kohale jõudes pusisime oma uue telgi püsti, puhusime madratsi täis ning võtsime mõne dringi. Inimesed on siin ikka ka jube sõbralikud ning abivalmid. Kui oma telki hakkasime üles panema siis kõrval platsil peatuva karavani elanikud tulid kohe appi ning pakkusid oma taskulampi ja ajasid niisama juttu. Eestis eriti sellist asja ette ei tule, pigem pööratakse pea ära ning tehakse nägu, et ei panda tähele.
Hommikul läksime kohe randa avastama. No imeilus!! Vesi lihtsalt
niiiniii sinine, et kohe ei uskunud oma silmi. Võtsime natuke päikest ning püüdsime siis snorgeldada kah. Me kumbki pole veel kunagi snorgeldanud nii et üritasime asjale pihta saada. Okei, ma saan aru et midagi rasket ei ole aga alguses on küll nii et paned oma maski ette..proovid veest väljas suu kaudu hingata ja kõik on okei...ja siis paned näo vette ja enam ei saa midagi aru kust õhk tuleb või kuhu puhuma peab. Kiilub kinni lihtsalt. No natuke üritasime ja siis tuli juba päris hästi välja. Snorgeldasime siis india ookeanis ringi...no üldjuhul küll põlvini kuni lõuani vees ja vahepeal läksime sügavamale kah. Aga nägime stingray'd lihtsalt seal ujumas ja...jube äge ikka ju...niimoodi vabas looduses lihtsalt ujub su nina alt mööda eksole! Ja siis snapper'eid nägime kah...nad ujusid lihtsalt meiega kaasa ja üldse ei kartnud ega midagi. Vahepeal oli mingi 8-10 tükki lihtsalt minu ümber...jube kift!! ja siis veel igast muud kalad. Ühel oli siuke pikkkkk-pikkk nina, nii äge!!!
Muidugi paari tunniga suutsime oma kannid juba rannas suhteliselt ära grillida.
Pärast käisime linna avastamas. Nojah, mis linn...üks tänav ainult ongi. Supermarket, paar poodi, 1 hostel, 2 karavani parki, bensukas ja kõik. Aga väga ilus koht sellegipoolest. Võtsime baarist chicken kebabid ja nautisime ilma...kuskil 31 kraadi oli siis...
Hiljem jooksime karavani pargis kokku Anna'ga (saksa tüdruk, kes elas ka Port hotel'is Carnarvonis). Ta ütles, et Rory on kah siin ja et nad elavad backpackeris.
Läksime hiljem neile külla, mängisime piljardit, võtsime mõne dringi ja ajasime juttu.
Õhtul pakkisime kotti snackid ja paar vodka cruiserit ning läksime randa istuma. Jube ilus päikseloojang oli ja nii mõnus oli seal istuda.
Järsku kuulsime midagi põõsas sahistamas aga kuna oli pime siis ei saanud aru mis see on. Üritasin pilti teha, et siis fotoka välguga valgustada ja tundus, et mingi päris suur loom on. Arvasime, et ju see on see suuuur sisalik, kes karavani pargis pidi elutsema. Üritasime sahinale järgi joosta ja tegime usinasti pilti. Nojah, lõpuks tuli siis see elukas põõsast välja...Oi näed – kiisu...ei olnud isegi mingi metsik kass ega midagi!!...nojah, juhtub!
Hommikul käisime Anna juures pagari poes ja ostsime chocolate mudcake'i, mis oli nagu NIIIII hea! Ausalt noh, sulas suus kohe...
pakkisime asjad ja lootsime teele asuda, sest ei tahtnud pimedas enam sõita. Ühest korrast piisas, aitäh! Autot aga käima pannes selgus, et aku tühi..nii et ei lähe me kuskile. Kellelgi kahjuks meile jumpleads'e polnud pakkuda nii et läksime poodi. Ostsime targalt siis auto akulaadija ja läksime tagasi karavani parki. Karbi seest leitud juhendist tuli siis välja, et seda peab enne mingi 10 tundi laadima. Kift! Õnneks olid ühtedel iiri tüdrukutel siiski jumpleads'id olemas ning antsid meie akule natukene särtsu, nii et see jälle ellu ärkas.
Tagasiteel känguruid ei näinud, jumal tänatud!
Tagasi Carnarvoni jõudes käisime töölt läbi ning lootsime Wayne'i (meie boss) käest mingit head nõu saada, et kuhu töökotta oma auto parandusse viia. Ta siis tuli ja viskas autole pilgu peale ja ütles, et nojah...ma arvan et see läheb teil kuskil 3000 taala maksma (no mingi 28 000 eeki siis). Tore.
Käisime linnas kõikvõimalikult paranduskohad läbi...ühesõnaga siis ühes kohas..kus öeldi, et 2000 taala või natuke rohkem...ja siis ülejäänud kohad, mis sellega ei tegele. Teevad ainult mootori- ja elektroonikatöid.
Mõtlesime, et natuke nadi on maksta 2000 taala auto parandamiseks, kui auto ise maksis 1500 taala.
Käisime ka scrapyard'is (võtavad tükkideks ja müüvad maha), kus öeldi, et noh anname teile auto eest 200 taala. Ei aitäh!
Nii et nüüd on suht jamasti meil sellega kahjuks. Keegi siin linnas ei suuda siis natuke haamriga autot sirgeks taguda ning uue tule panna vähem kui 20 000 eesti krooni eest.
Ja linnas ka autoga sõita ei saa sest siis tuleb politsei ja paneb meile autoklaasile kollase kleepsu, mis tähendab, et paranda auto ära...ja kui kollase kleepsuga ringi sõidad siis saad trahvi või võetakse auto ära või midagi sellist.
Koju jõudes kokkas Mark usinasti köögis midagi. Tuli välja, et see oli känguruliha. Ei, aitäh! 2 päeva tagasi kängurule otsa sõitnuna ei olnud erilist isu seda proovida:(
Friday, October 16, 2009
16.10.09 Reede
16.10.09 Reede 
Sain nüüd ometigi paar pilti ka meie uuest kodust tehtud ja panin need ülesse ka, et teil on siis nüüd aimu ka kuidas ma siin hetkel elan.
Aa ja ma polegi maininud et meil on siin kaks kutsikat ka – Wasabi ja Susie. Nad on nii armas, alati kui töölt koju jõuan siis jooksevad nad kohe värava juurde ning limpsivad varbaid ja kepslevad ringi.
Praegu oleme siis jälle usinasti töötanud. Nojah, mis usinasti..viimasel ajal on tööpäevad
kuidagi väga lühikeseks jäänud, mis pole üldse hea meie rahasäästu plaanidele. Jama küll aga kahjuks pole midagi teha kah, sest vaevalt et paremat tööd siin leiab. Praeguste 30+ kraadiste ilmadega ja hullude kärbestega oleks suhteliselt raske ka õues töötada ja vaevalt sealgi rohkem tunde kokku tuleks. Ja kui ma ütlen hullud kärbsed siis no tõesti uskuge mind – nad on hullud! Mitte nagu Eesti kärbsed. Eesti kärbsed on viisakad ja sõnakuulelikud. Siinsed on aga nii agressiivsed ja neile kohe meeldib su õlal, käel, põsel, kõrva peal ja no kus iganes istuda ja muidugi ka kõrva, ninna ja silma ronida. Ja kui sa püüad teda ära ajada siis ta saab pahaseks, põriseb, tõuseb lendu ning maandub poole sekundi pärast täpselt samas kohas. Ja neid ei ole üks vaid on mitu...päris mitu..võiks isegi öelda et mitukümmend..ja siis nad terroriseerivad sind, kui sa püüad kuuma päikese ja puuduva tuuleiili käes tööd teha.
Täna oli siis üks järjekordne 4 tunnine tööpäev. No muidugi kõige tobedam oli see, et meile anti 1,5 tunnine lõunapaus. Ja siis peale seda oli veel 40ks minutiks tööd. Vaesekesed, kes pidid seal shedis lihtsalt istuma ja ootama, et saaks paar dollarit juurde teenida. Me saime õnneks vahepeal koju tulla ja oma asju ajada..sest elame ju 5minutilise jalutuskäigu kaugusel shedist.
Ülemus pakkus üks päev meile, et võime tema kayak'idega sõitma minna kui tahame ning otsustasime, et võiks siis täna seda teha. Ilm oli nii ilus, et ei tahtnud lihtsalt niisama passida.
Ma pole enne ju sellist asja teinud. Õnneks Paddy on kunagi isegi instruktor olnud nii et seletas mulle asja ära. No ega midagi rasket ei olnud muidugi, lihtsalt et istu ja sõua. Ja muidugi nii Paddy kui ka ülemus Wayne väitsid mõlemad, et täiesti võimatu on selle kayak'iga ümber käia, et pole põhjust muretsemiseks.
Aerutasime siis mööda ookeanit ringi kuni mul tuli ilge tahtmine Paddy märjaks pritsida. Ega ta ka alla ei jäänud, võttis oma aeru ja saatis ühe hea veepahvaka minu poole teele. Kuna ma ei tahtnud märjaks saada siis üritasin selle eest kõrvale põigata. Noja teadagi mis siis juhtus, järgmine hetk oli kayak tagurpidi ja mina muidugi selle all vees. Eks ole jah VÕIMATU sellega ümber käia. Muidugi olid kõik minu riided märjad ja plätud ujusid mööda ookeanit ringi. Õnneks vesi oli nii mõnus ja soe. Tahtsin Paddy kah ümber ajada aga ta võttis suure hirmuga vabatahtlikult oma rihmad lahti ja hüppas vette.
Ühesõnaga väga mõnus oli.
Aa ja homme peale tööd sõidame jälle Carnarvonist minema, s
eekord siis natuke põhja poole. Gnaraloo'sse – see on üks väga hea surfikoht, üliheade lainete ja värkidega. Eks näis.
Aa ja kui imestate miks Triinust midagi kuulda ei ole siis – ta on hetkel Bali saarel. Vot!!
Aga nüüd lähen magama
Head ööd
musid kallid teile
Subscribe to:
Posts (Atom)
